Kummalisel kombel toimubki siin lausa vastupidine sellele, mis minu meelest peaks toimuma. Sellal kui tänavatel ja maanteedel liiklus aina tiheneb ning sellega koos meie ümber on aina enam müra ning saastet, muudame oma aiad, pargid ja teeääred rohelisteks kõrbeteks, kus seisavad mustad sambad -- puutüved. Hävitame põõsaid, hekke, kõike, mida peame võsaks. Märkamata, et sellega koos hävitame või tõrjume parkidest-aedades minema linnud ja liblikad ning tegelikult ka inimesed. Meie pargid pole enam pargid, kus istuda ja aega veeta, vaid läbikäiguhoovid, meie aiad pole osa mõnusast koduruumist, vaid pigem endale ja teistele näitamiseks või murutraktoritega rallimiseks kujundatud platsid. |
Mind kiusab mõte, et seesama põõsaste ja sellega koos inimliku mõõtme hääbumine ohustab juba meie maastikku laiemalt. Oleme saanud enda kätte masinad, mis lubavad kärmelt maha niita sitked pajupõõsad või lükata nad kõige juurte ning mullaga suurde hunnikusse, eest ära uue tiigi, golfiväljaku või elupuukestega ilumuru rajamisel.Ka Eestimaa kaugemates ja seni üsna metsiku loodusega paikades võib juba kohata pügatud murusid, milles kükitavad elupuukesed või muud trendikad eksoodid. Talude, koolide ja tervisekeskuste ümber, vastrajatud tiikide äärde tekivad hoolega pügatud lagendikud, kust on hävitatud isegi tavalised aasalilled ning nendega koos liblikad, kimalased ja muu pisielustik. Uus Eesti on muutumas ebameeldivalt lagedaks ja klanituks. |