Seltsilistaimed

Seltsilistaimedeks nimetatakse seda, kui põhiaiakultuuridega koos kasvatatakse teisi sobivaid toidu-, maitse- ja ilutaimi. Allelopaapaatilised(taimede vastastikused biokeemilised mõjud)mõjud võivad olla nii soodustavad kui ka pärssivad, seepärast kõik taimed omavahel kokku kasvama ei sobigi.
Seltsilistaimede valik oleneb ka mitmetest kasvuperioodil esile kerkida võivatest teguritest. Näiteks taimede lehestikutihedus ning maksimaalne kõrgus.

Taimede koosmõju ülesanneteks on:
aiamaale või põllule kasulikke putukaid ja muid olendeid meelitada (näitsipelgad, konnad, mesilased jpt)
kahjureid peletada
haigustekitajaid eemal hoida
mulda toitainetega varustada
taimede saagikust tõsta.
Mõned taimed toodavad tugevalõhnalisi aineid, mis kaitsevad neid kahjurputukate rünnakute eest. Kasulik on panna selliste omadustega taimed kasvama selliste taimede lähedusse, kes nii intensiivselt end ei “kaitse”. Näiteks porgandite, keda armastavad porgandikärbsed, kõrvale oleks hea panna kasvama mõni kahjuritele ebameeldiva lõhnaga taim(nt.sibul), mis peidaks porgandite lõhna kärbeste eest.
Teine võimalus on istutada saagitaime kõrvale nn. peibutustaimed, kes võtavad kahjurite rünnaku enda kanda. Salatitaimede kõrval soovitatakse kasvatada peiu-või saialilli. Saialill meelitab ligi sirelasi , kelle vastsed armastavas süüa lehetäisid. Till meelitab ligi lepatriinusid, kes samuti lehetäiside arvukust kontrolli all peaksid hoidma.
Seltsilistaimede kasvatusmeetodi eelkäijaks peetakse Ameerika põlisrahvaste three sisters (kolm õde) ehk kõrvitsate, maisi ja ubade. Taimekoosluse nimetus tuleb Lõuna-Ameerika pärismaalastelt, kes kasvatasid koos maisi, latt-aeduba ja kõrvitsat. Taimed pakuvad koosluses üksteisele tuge – mais on toeks latt-aedoale, mis annab mulda lämmastikku ja kõrvits omakorda hoiab oma laiade lehtedega mullas niiskust kinni. Levinud on maisi asemel ka päevalille kasutamine – see saab oma tugeva varrega samamoodi latt-aedoale tuge pakkuda.

Liblikõielisi (Fabaceae) taimi nagu oad, herned, ristik, lutsern jne soovitatakse kasvatada lämmastikunõudlike taimede nagu kapsas, salat, spinat, seller, kurk jt rohelised köögiviljad. Vältida tuleks sibulate ja küüslauguga koos kasvatamist.

Kapsa perekonda (Brassica) kuuluvad taimed nagu brookoli, nuikapsas, peakapsas ja redised sobivad näiteks hästi koos kasvama peedi, sibula, kartulitega. ning kummeli, piparmündi, tüümiani, kurgirohu, mungalillega. Rediste kasvatamine aed-harakputke lähedal annab neile tugevama maitse.

Maavitsaliste(Solanaceae) nagu tomat, tubakas, t¹illipaprika, kartul,bakla¾aan jm. sobivad koos kasvama porgand, sibul, laugud, mündid, basiilik ja pune. Vältida tuleks ube, mais, apteegitill ja kapsalisi. Mädarõigas suurendab kartuli vastupanuvõimet haigustele. Paprika vajab piisavalt ühtlast niiskust ning seda aitavad hoida tiheda lehestikuga taimed (majoraan, basiilik) või kattetaimestik. Paprikataimed vajavad otsest päikesevalgust, kuid viljad võivad selletõttu kahjustada saada. Seda saab vältida, kui kasvatada paprikataimi üksteisest optimaalsel kaugusel või näiteks koos tomatitaimedega.

Sibula perekonna(Allium), kuhu kuuluvad sibulad, küüslauk, laugud, seltsilistaimena, soovitatakse kasvatada porgandeid, viinamäelauku,peeti, kapsast, aedmaasikaid, kapsasrohu perekonda kuuluvaid taimeliike, aedtilli, aedsalatit ja tomatit. Istutades kummelit ja aed-piparrohtu sibulate lähimale parendavad nad nende maitseomadusi. Sibulate istutamine peenra äärde peaks nälkjate, lehetäide, kapsausside ning porgandikärbeste rünnakuid vähendama. Sibulaid tuleks vältida koos kasvatada ubade herneste ja peterselliga.

Hariliku leeskputke (Levisticum officinale) ehk talisellerit peetakse taimeks, kes seltsilisena parandab väga paljude teiste taimede tervist. Kasvatades teda peenardes väikeste puhmaste või ääretaimena soodustab ta kartulite ning teiste juurikate kasvu. Rabarberi kõrval tasuks leesputke kasvatamist siiski vältida. Leeskputke lõhn meelitab peenardest mõneks ajaks eemale ka mutid ja vesirotid.

Raudrohi sobib kokku paljude taimedega ning võib suurendada ravim-ja maitsetaimede kõrval kasvatades nende eeterlike õlide tootmist. Samuti parandavad raudrohu lehed mullakvaliteeti ning neid on hea ära kasutada kompostiks või mult¹ina. Ürdi lõhn meelitab ligi kasulikke putukaid nagu herilased, lepatriinud ja sirelased.
Kui suure osa ilutaimede kohta on vähe infot, mõjuvad enamikule hästi liblikõielised ning mõned konkreetsed seltsilismõjud on samuti kindlaks tehtud. Peenra ääristaimedena tasuks kasutada robikauna, riitsinust, saialille, peiulille, salveid, petuuniaid ja daaliaid, sest kõik nad tõrjuvad nematoode. Gladioolid ei saa läbi herneste ja ubadega ning tõenäoliselt mitte ka õisubadega. Krüsanteemid, mis kasvavad lauguliste lähedal või samas mullas, kus kasvas sibul, jäävad madalaks ning ennakõiduvad. Kurekelladel on vähem punaseid kedriklestasid, kui läheduses kasvab rabarber. Lupiinid pärsivad umbrohtude, eriti hanemaltsa kasvu ning neile ei meeldi tatar. Mungalilledel (Tropaeolum majus) on tugev lõhn, mis peidab teiste taimede aroomi kahjurite ees.
Roose kaitsevad roosi-tahmlaiksuse eest tomatid ja laugulised, eriti murulauk ja küüslauk. Samuti soovitatakse roosidega koos kasvatada lavendlit, kes vähenõudliku taimena ei paku ta roosidele konkurentsi veele ega toitainetele. Üheltpoolt meelitab lavendli terav lõhn ligi kasulikke putukaid nagu liblikaid ja mesilasi. Teiselt poolt aga hoiab seesama terav lõhn eemal ebameeldivad ja tülikad kahjurid nagu lehetäid, nälkjad ja tuhatjalad. Samuti ei meeldi lavendli terav lõhn närilistele (hiired ja rotid), kes samuti tükivad roose kahjustama.
Siit saab printimiseks alla laadida eksperimentaalse seltsilistaimede tabeli.

https://metsikaed.wordpress.com/2016/04/15/seltsilistaimed-segaviljelus-allelopaatia/